Maailma Ilusaim Tüdruk

Traditsioone tuleb aus hoida :) Sellega siis kõigepealt tuletan meelde, et minu kirjutis=minu arvamus :) Kes on käinud vaatamas etendusi, millest olen siin kirjutanud ja leiavad meie maitsed ühesugused olevat, siis teavad, mida järgnevast aimata. Teised aga - oma kogemus on kuningas :)Ei ole kusagil õppinud teatrimaailma reegleid ja muid aspekte. Kirjutan lihtsalt sellest, mida mu süda ja meel ja hing tollel hetkel, tolle etendusega kogesid... Niisiis, "Maailma Ilusaim Tüdruk" - suur romantik nagu ma olen, eeldasin pealkirja järgi otsustades, et see etendus on midagi mu hellale hingele :) Mul oli õigus, aga ooi kuidas ma eksisin põhjuses. see tüdruk, kellest etendus räägib ja mis pealegi põhineb tõsielusündmustel, ei saanud oma elus vist kordagi tunda seda hella, maagilist, müstilist, kõikehõlmavat ja headust täis armastust, mida iga inimene tegelikult väärib. Tema elu oli täis otsimist, leppimist vähemaga ja veel vähem kui vähemaga ning rumalust. Kuidas jõuab üks inimhing oma elus kohta, mis ei tõsta teda üles, vaid trambib alla? Ja miks on selliseid hingi palju meie ümber nii, et me neid isegi ei märka ega näe? Etendus oli täis valu, kurbust, võhiklikkust (tegelaskujude iseloomud) ja samas elutarkust, lootust ning ootust. Tüdruk, kelle ümber etendus keerleb, on näitleja Siim Maateni poolt läbi erinevate meeskarakterite jutustuste kaudu eredalt välja mängitud. Nii eredalt lausa, et kuigi teda laval kordagi "näha" ei ole, tekkis mul siiski etenduse lõpuks tunne, et ma tunnen teda. Ma tunnen seda hinge, kes otsis armastust nii lapsepõlves kui edaspidigi. Tema tee oli okkaline. Ja mitte nagu roos, mille kohta vist öeldakse, et okkad kaitsevad ilu ja mida okkalisem, seda ilusam. Käisin etendust vaatamas oma sõbrannaga, kes on sama romantiline (kui mitte rohkem) kui mina ning kui kõik oli läbi, siis ütles ta mulle, et kui ta oleks sisu teadnud, siis poleks tulnud. Ma olen õnnelik, et ei teadnud. Miks? Sest minu meelest räägitakse sellistest teemadest kas vähe või üldse mitte. Kõik, mis on okkaline, on tabu. Seda enam on mul hea meel, et Siim Maaten ja Kaisa Roover kirjutasid loo, mis puudutab publiku ebamugavustundlaid. Oli inimesi, kes nihelesid. Leidus isegi vähemalt üks mees, kes ei vaadanud kordagi lavale. Imestan, et ta oma kõrvu kinni ei katnud. Ja miks mul on hea meel? Sest kõik need ebamugavused, mida kogesime, juhtuvad meie ümber iga päev ja me võime kas kogemata või siis meelega oma silmaklappide ja kõrvatroppidega põhjustada lumelaviini, mis paneb sositaja jõudma punkti, kust enam tagasi ei tule. Kui palju maksab meie aeg? Meie armastus? Meie usaldus? Meie mõistmine? Meile- mitte midagi, sosistajale- võib-olla terve õnneliku elu... Mõtelgem sellele - palun... Mis see etendus mulle veel andis - taaskord mõtlesin sügavalt üle sellele, et milline ema mina oma lastele olen? Kas ma jagan neile armastust nii palju kui neil vaja on - või ma ainult arvan seda? Kas ma kuulan nende muresid nii palju - või ma ainult arvan seda? Kas ma usun neid nii palju, et nad mulle kõik oma rõõmud ja mured usaldavad - või ma ainult arvan seda? Meil, inimestel nimelt, on kalduvus ennast parimaks siin ilmas pidada, aga kui palju meist võtavad aega ja julgust, et seda teiselt küsides üle kinnitada? Ja mis siis saab minu laste tulevikust, kui ma ainult arvan et ma olen parim, tegelikult aga teen kohutavaid vigu ja ei näe seda? On ju lihtne öelda, et tänapäeva noored on hukas ja ei tea küll, kellesse see laps on - aga see on ju minu armastuse vili! Ma pean olema vääriline, et seemnest kasvatada 300-aastane tamm... Seetõttu ma olengi ülitänulik sellise julge ja raputava etenduse, nagu "Maailma Ilusaim Tüdruk" eest. Ma peatun jälle ja mõtlen ja kutsun kõiki selle postituse lugejaid mõtlema. Teavitan ka, et kui teil juhtub õnnelik juhus olema, ja saate seda etendust vaatama minna (sest minu teada hetke seisuga sellist võimalust enam ei ole, aga kes teab-kes teab), siis tehke seda kindlasti! Ja võtke lisa kümnekas kaasa, sest võimalik on osta ka raamatut, mis on armastusest :) Minul jäi see raamat soetamata, sest ei osanud arvata, et selline tore võimalust teatris käies eksiteerib :) Nii et tuleb ilmselt raamatupoodi sammud seada :) Lõpetuseks soovitus - vaatamiseks sobib kõigile kes on vähemalt 10-aastased. Miks? Sest tänapäeval saavad lapsed liiga ruttu liiga suureks. Ja kui kodus ei räägita, siis ei teagi ennast mingite ohtude eest kaitsta. Muidugi saatja peaks ka ikka kaasas olema :) Tema tööks on laval toimuv siis lahti seletada. Aga siiski kahtlustan, et ilmselt ei ole meie ühiskond nii kaugel, et oleks inimestele ok, kui laps seda etendust vaatama läheb- samas on ok kui sama vanale lapsele on lapsehoidjaks internet, kust on kõik kätte saada ja keegi ei seleta, sest kedagi isegi ei huvita. Samuti soovitan seda kõigile romantilistele hingedele - jah, see saab olema teie jaoks kannatusterada (eks Heldi ;) ), aga seda rohkem olete hiljem teadlikud, kui õnnelikud ja õnnistatud te tegelikult olete ja oskate seda rohkem hinnata :) Tõsiselt hariv ja mõtlemapanev teatrikogemus. Aitäh tegijatele! Tänu teile ma olen jälle parem inimene ja ema - üle küsitud ja kinnitus saadud :) Alati avatud küsimustele ja kommentaaridele :) Lisainfot: https://www.facebook.com/events/1180438578661058/ https://petroneprint.ee/raamatud/kirju-kodust/

Teie ebaõnn on teie endi kätes

Nagu traditsiooniks saanud, siis palun palun paluuun ärge võtke mu sõnu puhta kullana- oma silm on kuningas ja oma kogemus on tõde. Need, kes juba teavad, et jagavad minuga sama maitsemeelt, siis mekkigem koos :) Etendus "Teie ebaõnn on teie endi kätes" - ma pole ammu teatris käinud- nagu eelmisest postitusest aimu võib saada :) Siinkohal suur tänu mu armsale Liinale, kes mind nö. toast välja vedas :) Niisiis- üle pika aja teatris ja samas nagu poleks ka. Sest et mängukoht on hoopis ühes hotelli seminariruumis. Võiks öelda, et õhkkond on toetav ning meeleoluloov. Samas, tagantpoolt väga hästi ilma kaelakangestuseta ei näe - nii et eestlane sa tagasihoidlik ja märkamatuks jääda püüdev hing - soovi midagi muud ja istu ette ritta! Või noh vähemalt teise, sest et ilusad noored näitlejad ju paistavad paremini kätte ja nad ei hammusta ja SA NÄED PAREMINI! :) Ehk siis märkus mulle, mida lähemal, seda parem :) Kohe algusest peale tunnen ennast kaasahaaratuna - muide Rait, aitäh pika sammu eest ;) Muidugi kaasahaaramise tundele aitas kaasa noor publik. Ega need ju oma mõtteid kupli all hoia :) Minagi julgen suu lavastuse ajal lahti teha kui on selleks oodatud hetk kuid koolinoored, need on armas ja vahetu publik :) Seega soovitus "vanemale" kontingendile, kui olete noortega teatris, siis vahest mõelge selle asemel, et issuke küll see tänapäeva noorus on hukas asemel, issuke miks mina enam nii ei reageeri :) Igatahes - see on komöödia. Naerda saab, ja ägedaid rolle nautida saab. Agaaaa kui ma süüvisin, siis ega see nüüd nii komöödia ka ei ole. Inimeses on säilinud mingi ilastav koopalõug mis üsna tihti ei mõtle. Ta näeb vilkumas eredat tähte või kuuleb lähenemas järgmist taevamannat ja juba ta jookseb lootes lunastust oma elule. Inimene leiab suuri summasid, et lasta "tarkadel" õpetada ja seada oma samme, aga ei leia ajusid või mõttelõnga, et ennast kasvõi jaaniussilaternaga oma sõnajalaõie juurde viia. Meie eludes mängivad ülisuurt rolli koolitajad, sest nad on ju koolitatud inimest rajale suunama. Meie ise- mis on saanud Meist? Kui haarad käe, kas kuuled veel? Etenduse mõte minu jaoks - käi ja koolita ennast, kuid mõtle ja arutle, kas on see ainutõde? Või võtan enda jaoks kasvõi ainult killukese, suure lahmaka või hoopis mitte midagi- vastavalt sellele mida minu kõhutunne ütleb mind arendavat paremaks hingeks. Haara kinni käest ja tunneta ning "kuula", kas see, mis/kes on su käes on su õnn või ebaõnn... Ma tänan sügavalt Liinat veelkord, kes mind käest hoidis :) Ja ma tänan kaasakiskuvaid näitlejaid! Ugala teatrit, lavastajat ning lavataguseid inimesi. Ailit, kes säras valges rollis. Mul oli väga meeldiv ja mõtlemapanev õhtu ja mu pihud on siiani mäletamas tunnet - õnn on su enda kätes... Lisainfo: http://www.ugala.ee/lavastus/teie-ebaonn-on-teie-endi-kates/ NB NB NB - kui kellegil tkib soovi antud etenduse teemal arutelusse minuga laskuda :) Siis luban, et vastan :P

23. november - kultuurne Tallinn :)

Eile siis - asualt öeldes oli nii kultuurne päev, et täna magasin kella üheni ja ülejäänud pool päeva seedisin, et mis ma kirja panen :) Rõhutan taaskord, et minu sõnad ei ole puhas kuld, ma ei ole õppinud kriitik vaid niisama nautleja. Nii ma siis jagangi enda nägemust, mida palun teil endal mitte võtta tundeks, mida kindlasti ise sama sündmuse puhul kogete, sest issanda loomaaed on suur ja erinev :) Sai siis külastatud Solarise kinos jooksvat Bondifilmi "Spectre" ning Nordeas laval olnud Raivo E. Tamme etendust "Ma olen Ivo Linna" Filma läksin vaatama ilma mingisuguse eeltööta. Okei, ma olen Bondi filme näinud, aga need jäävad aega, kui neid näidati telekast ja naisi hullutas Sean Connery. Mul oli lihtsalt etenduseni aega ja mõtlesin, et käin siis kinos ka ära. Avastasin, et ka Tallinnas võib vaikne kinoaeg olla :D Esmaspäev, kell 16.00, ja ei mingit saba, ei mingit mitme filmi vaatamisvõimalust. 007 võta või jäta. Kuigi ma ei ole eriline "Shaken not stirred" fänn, siis mõtlesin, et 007 on ju loodud naisi rabama nii et on ilmselt vaadatav :) Siiski, siiski võib minna hoopis teisiti nagu ma avastasin. Kogu selle 2,5 tunni juures meeldis mulle algusstseen, kus tähistati Surmapäeva. Kui ma ei eksi, siis Mehhikos. Filmi algusminutitel otsustasin, et ühel päeval olen ka mina sellise rahvahulga seas ja naudin Surmapäeva pidustuste grandioossust. See nauding kestis kõige rohkem 10 minutit :) Ülejäänud 2 tundi ja 20 minutit ei olnud midagi uut siin päikese all. Ma ei hakka filmi sisu ümber jutustama, sest see võtaks esiteks ülipalju ruumi ja aega ning ilmselt ka teistel mõtte filmi vaatama minna, sest avastusrõõm on rikutud. Kuid mõned seigad veel, mida otsustasin jagada on järgmised: 1)matused-> suur uhke maja-> lesk+palgamõrvarid+Bond= võrdub seks. Miiis mõttes nagu? Kas tõesti on Bond nii võimekas mees, et umbes 10 tundi peale matuseid, on lesestunud naine juba tema käte vahel samas voodis, kus oli olnud kadunud abikaasa. 2) Bond ja tema beibe on koos just madistanud ja elutee lõpule viinud ühe pahilase ja küsimuse peale, et mis me nüüd teeme tuleb kohe seks :) Mul tuli silme ette võte "Viimsest reliikviast" kus Agnes küsib Gabrieli käest :" Mis meist saab?" :) Ei tundu nagu loogiline, et sellise küsimuse peale kohe mõlemad püsti kargavad ja esimese sobiva vaikse koha otsivad. Minu jaoks ei suutnud filmi päästa ka see, et seal mängis üks geniaalsemaid näitlejaid, kelle enda jaoks avastanud olen - Christoph Waltz. Vist ei olegi midagi eriti originaalset enam võimalik välja mõtelda, kui ees on juba 25 filmi. Sisu jääb nõrgaks ja kui mõte on ikka nõrk, siis ei teosta seda ükskõik kui kange püssirohi. Kes tahab, võib mind tsiteerida :D Sellele kinoelamusele panen 3 tärni. Ei aidanud kaasa isegi see, et sai vaadata suurelt ekraanilt ning nosida popcorni. Ja armas Birgit, kui sina seda juhtud lugema, siis tea, et tundsin kogu filmi vaatamise aja sinust puudust, sest ilmselt me oleks koos saanud viriseda, et kui mõttetu piletiostu me ikka tegime :D Vaatamist oskan soovitada ainult tulihingelistele Bondifilmide ja Daniel Craigi fännidele. Ivo Linnaks ma olin valmistunud :) Nägin seda etendust ka suvel ning ootusärevus oli suur - kas on endisel tasemel? Oli :) Juba sellepärast tasubki kirjutada. Kes pole midagi kuulnud, siis etenduse autor ja lavastaja on Urmas Vadi, kunstnik Liisi Eelmaa ning laval on Raivo E. Tamm ja Super Hot Cosmos Blues Band. Raivo räägib laval lugusid, mis tunduvad nii tõesed ja samas absurdsed :) Tekib isu teada saada, et millised on siis päriselt juhtunud ja mis on juurde mõeldud :) Inimesed, kes on elanud vene ajal, saavad meenutada tuttavaid olukordi ning kes ei ole elanud tollel ajal saavad aru, kui absurdne võib elu ikka vahel olla :) No selleks tegelikult ei ole ainult vene aega vaja :) Praegugi on olukordi, kus ma mõtlen et ei ole võimalik :D Etendus on mõeldud inimestele rõõmu tegemiseks ning naerma ajamiseks. Sellised need komöödidad kord juba on :) Aga mina leidsin imeilusa koha, mis ei ole üldse naljakas. See on hetk, kus Raivo E. Tamm pühendab ühe lauludest oma vanematele pulma-aastapäevaks. Mis sest, et ta pole eriline laulja, kuid see kuidas ta nähtavalt sellesse hetke sisse elab ja oma vanematele mõtleb ning nendele laulab on sõnulseletamatult ilus. Ja mulle meeldis ka üliväga Mati Sütt´i panus sellesse esitusse. Aitäh mehed! Laval olles Raivo räägib ja laulab vaheldumisi. Nagu ma juba mainisin, ta ei ole eriline laululind :D Aga ometi meeldisid mulle vähemalt kolm laulu tema esituses palju paremini. Seda võib seletada asjaoluga, et ta ise naudib seda, mida laval läbi elab täiel rinnal :) Ja muidugi sellise suurepärase bädiga ei olegi võimalik ennast ebakindlana tunda. Need mehed annavad etendusele juurde kohe teise dimensiooni :) Väga mõnusad on ka vahepalad videopäevikute näol. Äge mõte, veel ägedam teostus :) Kiidan väljamõtlejaid ning muidugi ka teostajaid. Kuna meie olevik on juba seotud igasuguste digivahenditega, siis võib juhtuda, et nende kasutamine teatris võib minna liiaks. Seekord seda tunnet ei tekkinud nii et hea maitsega hästi tehtud :) Mida öelda neile, kes arvavad, et meil on juba üleliia neid monoetendusi ja jaburusi? Jah, nii mõnegi etenudsega on tõesti nii, et vaatad ja mõtled, et milleks ometi see, kuid selle etendusega ei tekkinud mul kordagi tunnet, et olen kuskil ühe-mehe-komejandil. Ja pealegi, Ivo Linnat on ju ka ainult üks :) Mõni etendus kohe on nii, et sinna rohkem inimesi lavale ei mahukski ja see ongi hea. Ja see etendus lihtsalt ongi hea. Mul tekkis tahtmine oma vanematele jõulukingiks pileteid ostma minna :) Vot nii hea on :D Kellele siis soovitan - muidugi kõigi ülalmainitud tegelinskite fännidele :) Samuti inimestele, kes mäletavad kopikaaega :) Nendele lastele ja noortele, kes teavad, kes on Ivo Linna. Kui seda ei tea, siis tehke kas eeltööd või ärge minge :) Enamus etendusest võib jääda teile arusaamatuks :) Hindeks 10 naerusuist tärnikest :) Ka see etendus pani mind püsti tõusma ja oma tänu avaldama kõigile, kes selle teose lavale toomisega seotud on. Aitäh teile! NB! Ostke kindlasti kavaleht, sest kaasa laulda on lõbusam ;) Rohkem infot: https://www.facebook.com/maolenivolinna/ http://tallinnconcerthall.com/events/raivo-e-tamm-50-super-hot-cosmos-blues-band-kontsertetenduses-ma-olen-ivo-linna-16-07-2015/

"Pervert juhuse tahtel"

Kõigepealt siis toonitan, et ma ei ole mingi haridusega teatrikriitik ning asi on alati maitses :) Kirjutan lihtsalt enda, kui publiku, vaatevinklist. Eile oli mul au olla kutsutuks kontrolletendusele "Pervert juhuse tahtel", mille esietendus on täna (20.11) kell 19.00 Viljandi Gümnaasiumis. Tüki autor on Andrew Goffman, laval oli Andres Oja ja lavale tõi selle toreda elamuse JustMeelelahutus (www.justmeelelahutus.ee). See monolavastus meeldis mulle kohe väga. Kui hinnata 10-palli süsteemis, siis 10 ongi see pall :) Miks? Selliseid etendusi, mis oleks terviklik, mõttega, veidi naljakas, veidi kurb, selge pointiga ja mis paneks mind lõpus püsti tõusma on üha vähem ja vähem. Võibolla ma olengi liiga kriitiliseks ise muutunud, aga leian, et kui maksan pileti eest üsna korraliku summa, siis lihtsal mingit komejanti ka näha ei taha. Selles etenduses oli minu jaoks kõike seda, mida korralikult teatrielamuselt ootan. Ja Andres, kui Sa peaksid juhtuma seda lugema, siis tea et ma oleks püsti ka tõusnud, kui oleks õige hetke ära tabanud :) Eile rullus mu silmade ees lahti väga armas ja naljakas lugu sellest, kuidas poisist kasvab mees ja millised ohud ja rõõmud teda sellel teel varitsevad. Ma nüüd ei tea, kas see, et noorest posisit kasvab noor mees tema isa pornokollektsiooni abil, on tavaline nähtus :) Kuid see pani mind mõtlema - vanemad üldiselt siiski ei räägi veel lastege "nendest" asjadest, aga samas on absoluutselt igal pool meid ümbritsevas keskkonnas kas ainult vihjed või lause otsejutt seksile. Juba multikateski on musitamised ja peale lastesaadet võib vabalt tulla seksiteemaline reklaam. Seega on minu arust väga tore ja vajalik, et selline etendus on kättesaadavaks toodud ka meie inimestele. Kui ma eile koju sõitisn, siis mõtlesin, et seda etendust soovitaksin ma kõigile. Nii noortele (ka alla 16 aastastele), sest siis nad näevad, et elu ei ole nagu filmis. Pärisinimesed ja päriselu ei vasta sellele, mida telekas näed või ajakirjas loed. Ma leian, et see etendus võiks neid mõtlema panna ja mõtlevaid noori on meile vaja. Lastevanematele soovitan seda vaatama minna juba sellepärast, et nad mõistaksid kui oluline on oma lapsega aega veeta ja et nendega tuleb rääkida kõigest. Samuti saab teada, mida su laps teha võib, kui sind kodus ei ole :) Ja ka pensionäridele soovitan seda vaatama minna, sest kuigi seal öeldakse sõnu, mida ainult noorem generatsioon peab igapäevaseks suhtlussõnastikuks, siis ei ole see kuidagi solvav. Ning ma arvan, et ka pensionärid leiavad sellest etendusest pärlikesi, mille üle pärast kodus mõtelda ja oma lastelastega suheldes ära kasutada. Kui mul oleks võimalus, siis läheksin veel vaatama ja kaasa naerma :) Ja soovitus nendele, kes lähevad, täitke kindlasti enne etendust üks tore leheke ja julgege suu lahti teha ka etenduse ajal. Sellisel juhul võib juhtuda asju, mis teie teatriõhtu veel meeldejäävamaks muudab ;) Ma tahan tänada kõiki, kõiki, kõiki, kes selle etendusega seotud on! Oli väga meeldiv ning jään ootama järgmisi projekte :) Lisainfot vaadake: https://www.facebook.com/justmeelelahutus/ https://www.facebook.com/events/680161448787468/ http://justmeelelahutus.ee/

Veebipäevik sai loodud õpieesmärgil täpselt 5 aastat tagasi nagu avastasin :) Siis ta mul seisiski ja ootas oma aega. Juba paar aastat mõtlen sellele, et hakkaks oma teatrielamustest kirjutama. Muudkui mõtlesin, mõtlesin ja nüüd siis võtsin kätte. Esimene teatriga seotud jutuke tuleb paari päeva pärast. Nüüd siin ringi lapates ja oma mõtteid kohandades mõtlesin, et miks siis ainult teatriskäimist analüüsida :) Nii ma siis hakkangi siia üles tähendama arvatavasti kõike, mida mu elus elamusväärsuse tiitliga pärjata annab.