Maailma Ilusaim Tüdruk

Traditsioone tuleb aus hoida :) Sellega siis kõigepealt tuletan meelde, et minu kirjutis=minu arvamus :) Kes on käinud vaatamas etendusi, millest olen siin kirjutanud ja leiavad meie maitsed ühesugused olevat, siis teavad, mida järgnevast aimata. Teised aga - oma kogemus on kuningas :)Ei ole kusagil õppinud teatrimaailma reegleid ja muid aspekte. Kirjutan lihtsalt sellest, mida mu süda ja meel ja hing tollel hetkel, tolle etendusega kogesid... Niisiis, "Maailma Ilusaim Tüdruk" - suur romantik nagu ma olen, eeldasin pealkirja järgi otsustades, et see etendus on midagi mu hellale hingele :) Mul oli õigus, aga ooi kuidas ma eksisin põhjuses. see tüdruk, kellest etendus räägib ja mis pealegi põhineb tõsielusündmustel, ei saanud oma elus vist kordagi tunda seda hella, maagilist, müstilist, kõikehõlmavat ja headust täis armastust, mida iga inimene tegelikult väärib. Tema elu oli täis otsimist, leppimist vähemaga ja veel vähem kui vähemaga ning rumalust. Kuidas jõuab üks inimhing oma elus kohta, mis ei tõsta teda üles, vaid trambib alla? Ja miks on selliseid hingi palju meie ümber nii, et me neid isegi ei märka ega näe? Etendus oli täis valu, kurbust, võhiklikkust (tegelaskujude iseloomud) ja samas elutarkust, lootust ning ootust. Tüdruk, kelle ümber etendus keerleb, on näitleja Siim Maateni poolt läbi erinevate meeskarakterite jutustuste kaudu eredalt välja mängitud. Nii eredalt lausa, et kuigi teda laval kordagi "näha" ei ole, tekkis mul siiski etenduse lõpuks tunne, et ma tunnen teda. Ma tunnen seda hinge, kes otsis armastust nii lapsepõlves kui edaspidigi. Tema tee oli okkaline. Ja mitte nagu roos, mille kohta vist öeldakse, et okkad kaitsevad ilu ja mida okkalisem, seda ilusam. Käisin etendust vaatamas oma sõbrannaga, kes on sama romantiline (kui mitte rohkem) kui mina ning kui kõik oli läbi, siis ütles ta mulle, et kui ta oleks sisu teadnud, siis poleks tulnud. Ma olen õnnelik, et ei teadnud. Miks? Sest minu meelest räägitakse sellistest teemadest kas vähe või üldse mitte. Kõik, mis on okkaline, on tabu. Seda enam on mul hea meel, et Siim Maaten ja Kaisa Roover kirjutasid loo, mis puudutab publiku ebamugavustundlaid. Oli inimesi, kes nihelesid. Leidus isegi vähemalt üks mees, kes ei vaadanud kordagi lavale. Imestan, et ta oma kõrvu kinni ei katnud. Ja miks mul on hea meel? Sest kõik need ebamugavused, mida kogesime, juhtuvad meie ümber iga päev ja me võime kas kogemata või siis meelega oma silmaklappide ja kõrvatroppidega põhjustada lumelaviini, mis paneb sositaja jõudma punkti, kust enam tagasi ei tule. Kui palju maksab meie aeg? Meie armastus? Meie usaldus? Meie mõistmine? Meile- mitte midagi, sosistajale- võib-olla terve õnneliku elu... Mõtelgem sellele - palun... Mis see etendus mulle veel andis - taaskord mõtlesin sügavalt üle sellele, et milline ema mina oma lastele olen? Kas ma jagan neile armastust nii palju kui neil vaja on - või ma ainult arvan seda? Kas ma kuulan nende muresid nii palju - või ma ainult arvan seda? Kas ma usun neid nii palju, et nad mulle kõik oma rõõmud ja mured usaldavad - või ma ainult arvan seda? Meil, inimestel nimelt, on kalduvus ennast parimaks siin ilmas pidada, aga kui palju meist võtavad aega ja julgust, et seda teiselt küsides üle kinnitada? Ja mis siis saab minu laste tulevikust, kui ma ainult arvan et ma olen parim, tegelikult aga teen kohutavaid vigu ja ei näe seda? On ju lihtne öelda, et tänapäeva noored on hukas ja ei tea küll, kellesse see laps on - aga see on ju minu armastuse vili! Ma pean olema vääriline, et seemnest kasvatada 300-aastane tamm... Seetõttu ma olengi ülitänulik sellise julge ja raputava etenduse, nagu "Maailma Ilusaim Tüdruk" eest. Ma peatun jälle ja mõtlen ja kutsun kõiki selle postituse lugejaid mõtlema. Teavitan ka, et kui teil juhtub õnnelik juhus olema, ja saate seda etendust vaatama minna (sest minu teada hetke seisuga sellist võimalust enam ei ole, aga kes teab-kes teab), siis tehke seda kindlasti! Ja võtke lisa kümnekas kaasa, sest võimalik on osta ka raamatut, mis on armastusest :) Minul jäi see raamat soetamata, sest ei osanud arvata, et selline tore võimalust teatris käies eksiteerib :) Nii et tuleb ilmselt raamatupoodi sammud seada :) Lõpetuseks soovitus - vaatamiseks sobib kõigile kes on vähemalt 10-aastased. Miks? Sest tänapäeval saavad lapsed liiga ruttu liiga suureks. Ja kui kodus ei räägita, siis ei teagi ennast mingite ohtude eest kaitsta. Muidugi saatja peaks ka ikka kaasas olema :) Tema tööks on laval toimuv siis lahti seletada. Aga siiski kahtlustan, et ilmselt ei ole meie ühiskond nii kaugel, et oleks inimestele ok, kui laps seda etendust vaatama läheb- samas on ok kui sama vanale lapsele on lapsehoidjaks internet, kust on kõik kätte saada ja keegi ei seleta, sest kedagi isegi ei huvita. Samuti soovitan seda kõigile romantilistele hingedele - jah, see saab olema teie jaoks kannatusterada (eks Heldi ;) ), aga seda rohkem olete hiljem teadlikud, kui õnnelikud ja õnnistatud te tegelikult olete ja oskate seda rohkem hinnata :) Tõsiselt hariv ja mõtlemapanev teatrikogemus. Aitäh tegijatele! Tänu teile ma olen jälle parem inimene ja ema - üle küsitud ja kinnitus saadud :) Alati avatud küsimustele ja kommentaaridele :) Lisainfot: https://www.facebook.com/events/1180438578661058/ https://petroneprint.ee/raamatud/kirju-kodust/