Teie ebaõnn on teie endi kätes

Nagu traditsiooniks saanud, siis palun palun paluuun ärge võtke mu sõnu puhta kullana- oma silm on kuningas ja oma kogemus on tõde. Need, kes juba teavad, et jagavad minuga sama maitsemeelt, siis mekkigem koos :) Etendus "Teie ebaõnn on teie endi kätes" - ma pole ammu teatris käinud- nagu eelmisest postitusest aimu võib saada :) Siinkohal suur tänu mu armsale Liinale, kes mind nö. toast välja vedas :) Niisiis- üle pika aja teatris ja samas nagu poleks ka. Sest et mängukoht on hoopis ühes hotelli seminariruumis. Võiks öelda, et õhkkond on toetav ning meeleoluloov. Samas, tagantpoolt väga hästi ilma kaelakangestuseta ei näe - nii et eestlane sa tagasihoidlik ja märkamatuks jääda püüdev hing - soovi midagi muud ja istu ette ritta! Või noh vähemalt teise, sest et ilusad noored näitlejad ju paistavad paremini kätte ja nad ei hammusta ja SA NÄED PAREMINI! :) Ehk siis märkus mulle, mida lähemal, seda parem :) Kohe algusest peale tunnen ennast kaasahaaratuna - muide Rait, aitäh pika sammu eest ;) Muidugi kaasahaaramise tundele aitas kaasa noor publik. Ega need ju oma mõtteid kupli all hoia :) Minagi julgen suu lavastuse ajal lahti teha kui on selleks oodatud hetk kuid koolinoored, need on armas ja vahetu publik :) Seega soovitus "vanemale" kontingendile, kui olete noortega teatris, siis vahest mõelge selle asemel, et issuke küll see tänapäeva noorus on hukas asemel, issuke miks mina enam nii ei reageeri :) Igatahes - see on komöödia. Naerda saab, ja ägedaid rolle nautida saab. Agaaaa kui ma süüvisin, siis ega see nüüd nii komöödia ka ei ole. Inimeses on säilinud mingi ilastav koopalõug mis üsna tihti ei mõtle. Ta näeb vilkumas eredat tähte või kuuleb lähenemas järgmist taevamannat ja juba ta jookseb lootes lunastust oma elule. Inimene leiab suuri summasid, et lasta "tarkadel" õpetada ja seada oma samme, aga ei leia ajusid või mõttelõnga, et ennast kasvõi jaaniussilaternaga oma sõnajalaõie juurde viia. Meie eludes mängivad ülisuurt rolli koolitajad, sest nad on ju koolitatud inimest rajale suunama. Meie ise- mis on saanud Meist? Kui haarad käe, kas kuuled veel? Etenduse mõte minu jaoks - käi ja koolita ennast, kuid mõtle ja arutle, kas on see ainutõde? Või võtan enda jaoks kasvõi ainult killukese, suure lahmaka või hoopis mitte midagi- vastavalt sellele mida minu kõhutunne ütleb mind arendavat paremaks hingeks. Haara kinni käest ja tunneta ning "kuula", kas see, mis/kes on su käes on su õnn või ebaõnn... Ma tänan sügavalt Liinat veelkord, kes mind käest hoidis :) Ja ma tänan kaasakiskuvaid näitlejaid! Ugala teatrit, lavastajat ning lavataguseid inimesi. Ailit, kes säras valges rollis. Mul oli väga meeldiv ja mõtlemapanev õhtu ja mu pihud on siiani mäletamas tunnet - õnn on su enda kätes... Lisainfo: http://www.ugala.ee/lavastus/teie-ebaonn-on-teie-endi-kates/ NB NB NB - kui kellegil tkib soovi antud etenduse teemal arutelusse minuga laskuda :) Siis luban, et vastan :P